Usk.ee

Kiri naistele! Tänapäeval on abort muutunud kõige tavalisemaks pereplaneerimise meetodiks. Naistele on sisendatud, et see on suhteliselt ohutu ja süütu protseduur. Räägitakse küll mõningatest tüsistustest, mis võivad abordi tagajärjel naise ihus tekkida, kuid mitte asja sügavamast olemusest.

See miski, mis eemaldatakse abordi teel naise ihust, on ju tegelikult laps. Nii mõnigi naine on seda mõistnud kahjuks alles siis, kui on olnud juba hilja…

Kas oleme üldlevinud ühiskondliku arvamuse ohvrid?

Samas on ühiskond üsna üksmeelselt hukka mõistnud emad, kes oma juba sündinud lapsi ahistavad, ründavad või koguni tapavad. On loomulik, et emadelt oodatakse, et nad hoolitsevad oma laste eest, kaitsevad neid, armastavad neid, annavad neile turvatunde. Ja see on just see, mida emad enamasti ka teevad. See on loomulik, see on emadel loomuses, pole suuremat armastust siin maailmas, kui emaarmastus. Emad on valmis oma lapsi kaitsma kasvõi oma elu hinnaga. Ja neid emasid, kes on tõstnud kätt oma laste vastu, karistab ühiskond väga karmilt. Üks ameerika ema sai oma ühe beebi tapmise ja teise tapmiskatse eest 32 aastat vanglakaristust!

Mis toimub!? Milline vastuolu! Laps, kes on emaihus, on veel abitum, veel kaitsetum, kui laps, kes on juba sündinud. Sündinud lapse eest seisavad seadused, lastekaitseühingud, vanavanemad, sugulased…

Aga kes seisaks veel sündimata laste eest?
Kes kaitseks last tema emaihus, paigas, mis peaks talle olema kõige turvalisem koht maailmas? Kes kaitseks emasid vale eest, et loode tema ihus on vaid miski, mitte veel laps?

Kes aitaks sadu tuhandeid abordi läbi haiget saanud naisi, kes on mõistnud alles hiljem, et on tapnud oma lapse? Kes või mis takistaks naisi jätkuvalt hävitamast eneste ja oma laste elusid? Kuidas muuta ühiskodlikku arvamust, mis avaldab naistele jätkuvalt survet ja paneb neid tundma, et niisuguses olukorras on abort ainus väljapääs, ainus lahendus.

Ja keegi ei räägi sellest, mis tuleb pärast. Keegi ei näita seda valu, depressiooni, ahastust, kahetsust, mis saadab enamikku aborti teinud naistest, vahel kogu ülejäänud elu.

Kes korvab sündimata laste ja tegelikult ka nende emade elamata jäänud elu, kes aitab naistel välja tulla sellest valust, mis ajapikku võib hakata hävitama ka suhteid perekonnas?

Kallid naised, me ei peaks laskma ühiskondlikul arvamusel ja survel juhtida oma otsuseid ja valikuid, me ei peaks sulgema oma silmi tõe ees, et loode emaihus on laps, meie oma laps, kes üle kõige vajab just oma ema armastust ja kaitset.

Me ei peaks nii kergekäeliselt langetama oma pisimate laste habraste elukeste üle surmaotsust. Ühiskond, perekond või isegi abikaasa võivad avaldada survet, arstid viivad selle täide, kuid otsuse langetame siiski meie- naised, emad. Ja selle otsuse tagajärgi kanname samuti meie ise kõigepealt, mitte arstid, abikaasa või ühiskond!

Meie käes on see valik, kas anda oma lastele elu või võtta see neilt.Me ise kannatame oma valede otsuste tõttu. Aga meil on see valik ja võimalus olla julged, armastada ennast ja oma lapsi ning teha õigeid otsuseid laskmata end mõjutada välisest survest!

Pille Liiv

pro Life Estonia
abort.usk.ee